Ja mis võib veel ilusam olla, kui Päike hakkab oma päevateed lõpetama ja taevavõlvi teisest servast alustab ringkäiku hõbedane täiskuu. Raba ja mets hakkavad tasahilju mattuma kergesse kergesse uduvinesse. Värvide mäng taamal ja teisal tasa tasa saabuv pimedus. Ka Kevadine linnulaul on vaibumas, saabumas ju uneaeg ning valgusest saab pimedus ja päevast öö nagu looduse aastaringis miljardeid kordi meie Emakese Maa kuulsusetus ja kuuldusrikkas ajaloos Universumi lõputus ajaloos. Olgu see siis Jumala tahtel või ilma.
Päevast saab öö ja Eha annab peagi Koidule üle teatepulga ja jälle algab, kõik algab uuesti.
Öine mets ja raba paraku pole elutu, vaid algab hoopis teine elu, teiste tegelastega, kuid meie silmale nähtamatu tegevus.
Päikse loojang on võimas ja kordumatu. Päriselt. Ükski päev ei ole sarnane teisega, vaid iseendaga ja eriti ilusaks muudab sellise romantilise hilisõhtu see kui saad seda nautida koos väga kalli inimesega...
No comments:
Post a Comment